ÜLESTÄHENDUSI MONTMARTRE’I MÄELT. ELU JA IMEDE PANDEEMIA

Mul on ainult 1 tund!

Algab minu 1000 meetri retk.
Kõik on kummaline. Tänav on inimtühi. Või peaaegu.
Üks naine. Kõnnib minu suunas. Vaatan tema poole, aga… niipea kui mind näeb, pöörab kiiresti pilgu maha, nägu sünge.
Kas me saame tõesti viiruse naeratusest?
Hirm. Kui palju elu ja imesid ma märkamatult mööda lasen.
Üks lihtne mõte sõbralt muudab kõik…
„No ma ei saa ju ometigi ühtegi päikesetõusu maha magada!“
Minu elu muutub täielikult. Mina ise ei ole enam sama.
Minust saab minu elukire ainuke allikas.

Mõned sõnad kaasrändureilt:

"Pean tunnistama, et väga naudin nende lugemist, üles panemist. piltide valimist. Oled tõesti väga hea jutuvestja, ma olen nüüd nii tund-poolteist sellega tegelenud ja täiesti nagu oleks ise Montmartre'il viibinud selle aja, nii elavad pildid:) Ja kuidagi tunnen ära nii palju mõtteid:)" /Kairi Prints, ajakirjanik/

"Ena, kallis sõber! Oled need kaks kuud nii palju andnud oma jagatud kohtumiste kaudu eluga. Kõik sinu pildid on jagatud emotsioon, mul on kogu aeg olnud tunne, justkui kõnniksin sinuga koos, ja ometi olin need kaks kuud väga väsinud. Oled kõige ilusam kõikidest neist kohtumistest, kõigist neist heatahtlikest pilguheitudest." /Philémon, sõber jutuvestja Marseille’st/

"Armas Ena! Tahtsin sind tänada selle karantiini-päeviku eest. See ei ole kindlasti vaid seinale või tühjusse kirjutatud, sellel on tänulikku publikut – olen seda pisteliselt lastele ette lugenud. Arutasime neid lugusid lastega. Jätka kindlasti kirjutamist, ja mis kõige olulisem - hoia end." /Rafaela, üks kohtumine aastast 2008/

Ena Mets sündis 1981. aastal Tartus. Tema lapsepõlveunistuseks pühapäeva varahommikutel nõukaaegses tugitoolis Lindgreni lugusid neelates sai sõnadega maailmade loomine. Nõnda tegutseb ta täna jutuvestja, hüpnoterapeudi, giidi ja kirjanikuna ning püüab iga keharakuga vastu võtta, mida elu talle annab ning mida ta enda elust loob.

Oma esimese romaani “Naeratava kuu inimesed” kirjutas Ena aastal 2010 ning andis välja aastal 2015. Teine romaan vajab veel laagerdumist ning kolmas on loomisel.

“Ülestähendusi Montmartre’i mäelt. Elu ja imede pandeemia” sündis ootamatult, spontaanselt, ette planeerimata keset maailma seisakuhetke Pariisi kuulsa Montmartre’i serval 2020. aasta kevadel, kui Ena oli süvenenud oma kolmandasse romaani, tema giiditööle oli salakaval viirus punkti pannud ning Prantsuse võimud lubasid väljas käia vaid tund päevas kodust kilomeetri raadiuses. Sellest tunnist said alguse imed ja seiklused.

Loe katkendit raamatust Rahva Raamatu blogist!