Бесплатная доставка!
Prantsuse filosoof, kirjanik ja psühhoanalüütik Julia Kristeva käsitleb oma essees „Võõrad iseendale“ (1988) nüüdismaailmas üha olulisemaks muutuvat küsimust: kuidas suhtuda mujalt tulnutesse, võõrastesse. Kristeva käsitleb ksenofoobia küsimust nii ajaloolisest kui ka tänapäevasest vaatenurgast: vaatluse all on võõrad antiigis ja keskajal, valgustusajal, Prantsuse revolutsiooni päevil ja nüüdisaja Euroopas (eelkõige Prantsusmaal). Ta võtab vaatluse alla suurkujud, kes on mõtisklenud võõruse üle (nt Rabelais, Montaigne, Erasmus, Montesquieu, Diderot, Kant, Herder, Camus ja Nabokov).
Kristeva käsitlus on kokkuvõttes psühhoanalüütiline ja tugineb Freudi seisukohale „ebaõdusust tekitavast võõristusest“, nentides tervikliku identiteedi võimatust ja indiviidi sisemist mitmetiolekut ning jõudes järeldusele, et võõraviha tuleks kanaliseerida arusaamisesse, et me kõik oleme võõrad ka iseendale.
Rein Raud soovitab: “Ma mäletan, kuidas mul ei tekkinud head kontakti selle raamatuga siis, kui see algupärandina ilmus (1988), sest tema probleemiasetus oli täiesti erinev olukorrast ja vaimsest ümbritsusest, mis valitses siin toona. Tunnistan: see oli minu viga. Praegu on aga teine aeg, meie ühiskond otsustab oma arengu üle iseseisvamalt kui kunagi varem. Ja siia on seda raamatut väga vaja. See olevikku ja minevikku analüüsiv perspektiiv, millega Kristeva võõrast, väljaaetut, pagulast, rändurit, kosmopoliiti kui Euroopa ajaloo üht keskset figuuri vaatleb, on äkitselt muutunud väga aktuaalseks ja aitab meil – ma loodan – aru saada paremini ka iseendist siin suurte hoovuste ristteel.”