Valerahategija

Ave Taaveti proosale on omased värvikad tegelased, sõnamängud ning sujuv liikumine argise ja üleloomuliku vahel. Värske Rõhu raamatusarja 26. teose lood leiavad aset maailmas, kus kahvel on alati kõver, klaas kandiline ja lambipirn kärbsemustane. „Valerahategija” kangelasi võib kohata Vikerraadio õnnitlussaadetes, Sotsialistliku Põllumajanduse lehekülgedel ning magalarajooni betoonplokkide vahel. Ehkki juttude aines pärineb sageli selle maailma varjupoolelt, on teemade käsitlusviis mänguline ja humoorikas.

Mudlum soovitab: “Ave Taaveti esikkogu “Valerahategija” on millegipärast paigutatud „huumori” kategooria alla. Äkki tõstetakse ikka lugupidavalt ilukirjanduse sekka tagasi? Mitte et see poleks omal kombel humoorikas jutukogu, kahtlemata on, aga seda on ju ka Tauno Vahteri “Pikaajaline kokkusaamine” ja kas on üldse ühtki õiget kirjandusteost, kus ka tibake nalja ei saa? Soovitan autoril silm peal hoida, varsti on temalt oodata juba romaani ja üldse tasuks noorautoreid enne märgata, kui nad vanaks saavad.”