unobarocco

Igaühe jaoks leidub kusagil hingepaik – maastik, mis annab jõudu ning julguse olla vaba. Äravalitu on see, kes leiab üles oma koha ning mõistab, et õnnesaarel pole argipäevi, on vaid märkamise, kogemise ja taipamise hetked – pärlid, mida tahaks elu lõpuni imetleda, armastada.

Lihtsate poeetiliste mõtlustena kirja pandud reisikirja-päevaraamatu „unobarocco“ saatelause kõlab nõnda: „maapind kasvatab tammed, teekond inimese“.

Oma teekonnal ei otsi autor ilmatu sügavaid vastuseid. Ta otsib küsimusi, mis juhataksid väikese jõeni:

Mis saab laevadest, mis ei upu?
Kus on nende kodu, kellel pole kodu?
Millest kõnelevad väikesed koerad ja vaglad ja vanad mehed, kui nad ei kõnelegi?
Mida me teeme, kui meil pole millestki rääkida?
Kui vabadus ja armastus kokku liita, kas siis tuleb vabadusarmastus või vabadussurm?
Kuigi on moes kõiki kangesti armastada, miks me siis ei armasta?
Miks head emad on liivast?
Mis saab purunenud lainelaudadest, kuhu triivib uitplastikaat?
Kas printsess ostab uue püstoli või läheb ta ahvile mehele?

Head teed!