TORM JA TUNG

“Tormi ja tung”, Saksamaal 1760. aastate lõpust kuni 1780. aastate alguseni kestnud kirjanduslik liikumine või ideeline ja esteetilist käärimine, mis tõstis laineharjale saksa seni kõige tuntumad kirjanikud Goethe ja Schilleri ning palju teisi nimekaid luuletajaid ja draamakirjanikke põhjustas vaimse tõusu ka filosoofias. Ilmus hulk traktaate, arutlusi, esseesid, millest enamikku kannab ikka seesama hoogne ja tulevikku pürgiv, tundlev, protestiv, midagi uut manifesteerida ihkav vaim. Kõige monumentaalsem on “tormi ja tungi” mõtteproosas Johann Gottfried Herderi (1744–1803) pärand.

Käesolevasse kogumikku valis Jaan Undusk kolm teksti, mis valmisid Herderil aastail 1769, 1770 ja 1773 – ajal, mil ta ei olnud veel 29-aastanegi. “Minu 1769. aasta reisipäevik” on Herderi kui “inimliku monaadi” kõige ausam ja täielikum enesekirjeldus. Noor Herder tajub oma laevareisi Riiast läänekaarde ilmselgelt kui armuaega, mil tal on võimalus ja kohustus teha põhjapanevaid otsuseid, tema unistused on määratletud kohustuste reana eneseteostuse pikal teel. “Veel üks ajaloofilosoofia inimkonna harimiseks. Üks sajandi suletöö paljude selliste sekka” ning “Käsitlus keele päritolust” on Herderi keele- ja ajalootaju kõige mõjukamad esitlused.