Sõjas kasvanud. Eluloolised mälestused ja eluga kasvanud lootused

Enamik meist on ajalooraamatute kaudu tuttav Eesti esimese iseseisvusperioodi, iseseisvuse kaotamise, II maailmasõja ja okupatsiooniaastatega. Neid lugusid jutustatakse läbi meie riigi ja rahvuse igavikulise vaate, läbi kiretu statistika või ajalooliste suurkujude mälestuste.

Eluloolised jutustused lisavad veel ühe perspektiivi – tavalise inimese isikliku vaate. Ajaloost võib näiteks lugeda Tartule 1943. aasta jaanuaris langenud pommidest. Järgnevate lehekülgede autor meenutab rünnakut aga järgmiselt:

„Viibisin sel ajal meie Karlova korteris. Ma ei tea pommide arvu, rünnaku kellaaega ega ohvrite nimesid – seda talletagu ajalooürikud. Küll aga mäletan selgelt, kuis taamal kõlavad plahvatusehelid katkestasid Beethoveni „Kuupaistesonaadi“, mida just rünnaku algushetkil mängis meie elutoa klaveril pastor Oskar Kodres oma lühikeste töntside sõrmedega.“

Selles loos kohtub ajalugu mälestustega ning sõja traagika muusika helgusega. Inimesi, kes mäletavad, jääb meie ümber aga järjest vähemaks.

Mälestusekihid settivad ning muutuvad kultuuriks ja pärimuseks. Kontekst, milles need on kirja pandud võib paljuski erineda kontekstist, milles neid ridu tulevikus loetakse. 2010, kui ilmus Andres Jaegeri mälestuste esmatrükk, ei osanud meist keegi ette näha, et uuendatud väljaande ilmumise ajal märatseb Ukrainas Vene sõjamasin ja toimuvad samasugused õudused, nagu need, mida koges autor hävituspataljoni eest peidus veedetud ööl. Aastakümnete pärast kirjutavad praeguse sõja üleelanud oma mälestusi. Usun, et neid lugusid ühendab sama eluhoiak: ärgem iial muutugem oma vaenlaste sarnaseks!

Vabadusel ja demokraatial on hind. Eestlased kaotasid kord oma riigi, kuid laulsid end taas vabaks hirmu ja repressioonide kiuste. Nende sündmuste kirjeldus lapse, nooruki ja hiljem täiskasvanu pilgu läbi annab ainest suhestumiseks oma ajaloo, keele ja kultuuriga – ainuomase aardega, mis teeb meist eesti rahvusliku iseseisvuse kandjad.