Sinu silmade leebe

ÖÖTAEVA SIID

Kruusatee aurab
lõppevast vihmast
ja õnn ei jää viibima

haarad kinni liblika kihvast
ja tunned end öötaeva siidina

POHLARABADE LÄHEDAL

Pohlarabade lähedal
kangastub mulle
virvatulede viiul

nii õrna õnnena
viibima jään
sel korduda mittesaaval viivul
ballaadide tiivul

vargsi aiman
kõrgel lennul
tetre

hõljudes langeb
päevaeelne vihm
rabajärve vette

ütle
aina ja jälle, uuesti, veel –
kõike nii ilusat
mulle ette