Olla luuletaja

Andrus Kasemaa uus luulekogu on raamat armastusest ja sõjast. Kasemaa annab uuslihtsas ja kohati isegi naiivses sõnastuses teravalt edasi ühiskonnas levivat sõjaretoorikat ja sõjahirmu ning esitab luuletajana küsimusi, mida me argielus ja meediaväljas olles küsida ei märka või ei oskagi. Nii mõjub Kasemaa „kaanarilinnuna kaevanduses“, kes juhib tähelepanu ühiskonnas domineerivatele allhoovustele ja sunnib nende üle mõtlema. See raamat on praeguses ajahetkes väga aktuaalne ja olulisi teemasid puudutav.

ma ei tea kes ma olen
sõtta ei lähe
relva ei haara
vaenlast ei hakka aitama
kvislingid on vastikud
raudteele ei hakka puid peale langetama
sildu ei hakka õhku laskma
lilli ei hakka sõduritele viskama
lihtsalt vaatan pealt kuidas sõdivad ja tapavad üksteist
võibolla väsivad ära kunagi

Tõnu Õnnepalu soovitab: “Noore mehe heitlused oma aja, sõja, armastusega – tõde taga ajades. Aga mida peaks luuletaja otsima veel kirglikumalt, kui tõde oma aja kohta ja enda kohta selles? Kaasakiskuv, ennast lugema sundiv raamat, mida kaugeltki iga luuleteose kohta öelda ei saa.”