Näita mulle päikest

Oma kolmeteistkümnendas raamatus lahkab autor lapsepõlves kogetud vägivalda ja sellest tekkinud komplekse. Luulaastud on proosa ja luule vahepealne lühivorm, milles tundus kohaseim seda kõike väljendada. Alles on jäänud endiselt teatud luulelisest jauramisest kantud mänglemine ja juhuslik minnalaskmine, ent mingil määral on keel ja lauseehitus lihtsamad ning mõistetavamad kui ehk "puhta" luule puhul. Nagu autor tögamisi määratleb: "Kui on kirjavahemärgid, siis on proosa, kui ei ole, siis loomulikult luule!" Igatahes on kirjutaja tänulik kõigile, kes võtavad vaevaks seda kaantevahet veerida ning eriti rõõmus, kui keegi enese jaoks ka miskit olulist leiab!