Moemaja

Ühel päeval helistas mulle naisterahvas nimega Betti Parklai ja kutsus välja – tal
olevat tähtis ettepanek. Olime koos Bettiga töötanud kunagi 1970.– 80. aastatel
Tallinna Moemajas, nüüd oli Bettil tärganud mõte oma mälestused kirja panna ja
ta tahtis mind loo kaasautoriks.
Töö Eesti ainsa ja kogu Nõukogude Liidu ühe populaarsema ajakirja Siluett
toimetuses, eriti aga tolleaegsed teekaaslased on mulle südamesse jäänud, nii et
võtsin pakkumise vastu.
Mood liikus toona peamiselt Moskva vahet ja tiirutas natuke ka teistes
tolleaegse suure kodumaa linnades, teinekord, kui hästi läks, oma nina üle piiri
lükates, millest siin ka juttu tehakse.
Absurdi pakkus see aeg kuhjaga ja kus on absurd, ega sealt naligi kaugel ole.
Inimesed omas ajas, paljudel on nad veel meeles, mõnele tuttavad, mõni neist
legendiks saanud, ongi selle raamatu peategelased, kuigi jah, kõik nad ei esine
siin oma nime all …

„Milline võrratu kunstnik on aeg! Kuidas ta kõike ümber teeb ja kõike muudab!“
on üks kirjanik öelnud.

Maimu Berg