Metsaraiumine. Erutus

Romaanis „Metsaraiumine“ alapealkirjaga „Erutus“ („Holzfällen. Eine Erregung“, 1984) istub autoriga sarnanev minategelane oma kunagiste sõprade pool, jälgib õhtusöögile kutsutud külalisi ning tema sisemonoloog rändab 1950. ja 1980. aastate vahet. Ta vaatab tagasi oma loometee algusele ja neile kunstiinimestele, kes teda toona mõjutasid. Salzburgist pärit vaest noort algajat kirjanikku paelus kunstiline maailm, see heliloojate, kunstnike, kirjanike ja näitlejate seltskond, kuhu ta Viinis sattus. 52-aastase minategelase pilk on aus ja halastamatu nii iseenda kui ka oma endiste sõprade suhtes, kellele ta heidab ette ande raiskamist, kunstiliste ideaalide mahamüümist ja konformismi. Teose võlu peitub autori omapärases stiilis: kogu tekst on edasi antud katkematu sisekõnena, mida kannab too alapealkirja ärritus ja erutus, mis tekstimasinat käigus hoiab. Bernhardi enda sõnul pakkus talle kirjanduses huvi vaid inimese sisemuses toimuv, üksnes sellest, mida teised ei näe, on mõtet kirjutada. Säärases sisekõnes ollakse enamasti ausam ja otsekohesem kui muidu, pealegi kui mängus on nii tugevad tunded nagu armastus ja vihkamine, mis Bernhardi puhul moodustavad tihti ühe valulise tundekompleksi, mille jaoks saksa keeles on olemas sõna Hassliebe. Saksa kirjanduskriitiku Marcel Reich-Ranicki sõnul on Bernhardit võimalik mõista üksnes paradokside kaudu, sest Bernhard on „lõbus traagik, hirmuäratav humorist, naerev mässaja. Tema elemendiks on tragikoomilisus, tema kunstilise loovuse mootoriks on maanilisus“.