Mefisto

Saksa kirjanik Klaus Mann (1906-1949) kirjeldab oma romaanis «Mefisto» (1936) ühe näitleja karjääri, mis saab teoks tänu sellele, et peategelane laskub kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on täiesti teadlik vastupidisest.

«See oli Hendrik Höfgeni kolmas tõus. Esimene oli olnud kõige soliidsem ja väljateenitum, sest Hamburgi linnas oli Hendrik teinud head tööd, publik pidi talle tänulik olema nii mõnegi ilusa õhtu eest. - Teist konjunktuuri «süsteemiaegses» Berliinis oli juba iseloomustanud palavikuliselt liialdatud tempo ja mitmed hektilised ebaterved tunnused. - Aga see kolmas konjunktuur meenutas edutamist, saabudes «välkkiirelt» nagu kõik rahvussotsialistlikust valitsusest lähtuvad aktsioonid. Alles hiljuti oli Hendrik Höfgen olnud emigrant; veel eile too pooleldi kahtlane kuju, kellega koos end avalikult meeleldi ei näidatud; sõna otseses mõttes oli ta üleöö tõusnud suureks meheks - paksu ministri käeviibe oli selle korda saatnud.»