Бесплатная доставка!
Nüüd olen iga päev üksi pimedas toas, kardinad ees – ise pilves ja välja inimeste sekka minna ei suuda ega taha. Ma ei suuda enam hirmus elades kanda seda maski ja teha nägu, et minuga on kõik korras. Ma olen kõik praeguseks kaotanud – paks, kole, nõrk, saamatu vaene narkomaan – on ainsad mõtted, mis peas keerlevad.
Kuid mis nüüd? Rinnus valu ... Kas infarkt? Käsi muutub järjest tuimemaks ... Kas see nüüd ongi kõik? Kas nii surraksegi? Kõik mu ümber virvendab ja silme ees vilksatavad mälestused lapsepõlvest ning kõik need inimesed, kellele olen elus haiget teinud ja kannatusi valmistanud ... Tütar ... Ma olen palju enamaks võimeline – inglid, kus te olete? Ma soovin uut võimalust, palun pange mulle veel üks kord õlg alla ja te ei kahetse ...
Nagu öeldakse, et maailm on lava ja meie näitlejad seal sees – olin ka mina kunagi hullumeelne ja hirmul näitleja. Olin keegi, kes purjus peaga ronis loomaaias ninasarviku puuri ja lasi loomal ennast taga ajada – mees, kes kakles politseinikega ja lugematutel kordadel veetis aega nii traumapunktides kui arestimajades. Avalikes kohtades ei nähtud mind kunagi ilma maskita, sest kartsin erineda ja arvasin, et keegi ei armasta mind sellisena, nagu ma päriselt olen. Ainult üksi olles julgesin maski eemaldada – seda kõike päevani, mil olin kindel, et suren. Sel saatuslikul päeval tegin otsuse valida hirmu asemel armastuse. Tegin valiku mitte kunagi enam ennast varjata ja eemaldasin oma maski igaveseks. Loodan, et minu lugu inspireerib ka sind, et julgeksid maailmale iga päev näidata oma päris nägu.
WILLIAM KOVAL