Lause on surm

„Mida sina siin teed? On juba pisut hilja …“

Need sõnad, kuuldud läbi ukse avamiseks käest pandud mobiiltelefoni, olid eduka kuulsuste lahutusadvokaadi viimased. Richard Pryce leiti oma uhkest villast Hampstead Heathi külje all, kus ta oli hirmkalli veinipudeliga surnuks pekstud.

Kummaline, sest Richard oli täiskarsklane. Miks see pudel? Miks need sõnad? Ja miks oli mõrvapaigas seinale maalitud kolmekohaline number? Ja mis muidugi kõige olulisem: kes juristi paljudest, paljudest vaenlastest võis nii väga ihata tema surma?

Jännijäänud politsei kutsub konsulteerima oma endise töötaja Daniel Hawthorne’i, too võtab omakorda kaasa oma biograafi Anthony, kes paistab kogu selle mõrvauurimise värgiga juba üsna kenasti toime tulevat … vähemalt enda arvates.

Samal ajal kui detektiiv sukeldub kahtlusaluste eraellu, saab aina ilmsemaks, et ka tema enda minevikus peituvad tumedad saladused. Ja kui meie tõrkuv autor kistakse aina sügavamale uurimisse, mõistab ta, et kui Hawthorne uurib mõrva, siis tema peab uurima Hawthorne’i … isegi kui see ta elu ohtu seab. Jälle.