Kõrboja peremees

„See on nii lihtne mõista," lausus Villu. „Mina kandsin teid kaldale ja panin märjalt, nagu olite, selle suure kase alla ning põlvitasin ise teie juurde…"

„Noh ja siis?" küsis perenaine kärsitult.

„Ja siis läks mul parem silm peast," vastas Villu, vastas lihtsalt ja rahulikult, nagu oleks tal ikka veel muinaslooga tegemist, ainult tema pahem silm hakkas suurema hooga virvendama.

„Aga kuidas?" päris perenaine ikka veel.

„Jooksin orgi otsa, mis teil peos oli, kui teie jooksite," ütles Villu.

Tammsaare esimeses romaanis „Kõrboja peremees“ (1922) on 1920ndate külaelu taustal kandvaks ideeks ühelt poolt armastus mehe ja naise vahel, teisalt armastus maa vastu. Kas armastus suudab ületada seisuse piirid? Kumb on tähtsam, kas armastus teise inimese vastu või kohustus maa ees? Need on teemad, mis ikka ja jälle tõstatuvad Tammsaare romaanides, pannes inimesi tegema valikuid, võitlema oma hinges, et leida vastuseid olulistele küsimustele. Just seetõttu ongi Tammsaare teosed ajatud ja kõnetavad meid ka tänapäeval.