KIRIKUHÕBE UUSAJAST TÄNAPÄEVANI. EESTI KIRIKUTE SISUSTUS III

Raamatus käsitletakse Eesti kirikute hõbevara uusajast tänapäevani. 16. sajandil toimusid murrangulised sündmused nii usuelus kui ka kunstis: võeti vastu protestantism ja lihtsustati usutalitusi, mille tulemusena kadusid kirikutest mitmed varasemad kirikuriistad. Taandus seni valitsenud gooti stiil, mis asendus renessansi ja peatselt väga laialdaselt levinud barokiga. Uusajal muutus kohustuslikuks hõbeesemete märgistamine, mis võimaldab eristada üksikute meistrite laadi. 18. sajandi lõpust alates hakkas Eesti kullasepakunst kaotama oma originaalsust ning klassitsistlikke küünlajalgu võib pidada viimasteks märkimisväärseteks kirikuesemeteks.
Raamat koosneb sissejuhatavast osast, sakraalhõbeda arenguloost läbi viie sajandi ja esemete valikkataloogist. Ladusalt kirjutatud ja rikkalikult illustreeritud teos on mõeldud nii kunstiteadlastele kui ka laiemale publikule.
Kunstiteadlane Kaalu Kirme on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Ta on põhiliselt uurinud Eesti ajaloolist metallikunsti ja rahvaloomingut.
Sarja „Eesti kirikute sisustus“ annab välja Muinsuskaitseamet riikliku programmi „Pühakodade säilitamine ja areng“ raames. Raamatu kirjutamist on toetanud Eesti Kunstnike Liit. Samas sarjas on varem ilmunud 2008. a keskaegseid altaririistu käsitlev „Kirikute hõbevara“ (autor Anu Mänd) ja 2009. a keskaegseid ristimiskivisid käsitlev „Ristimise läte“ (autor Merike Kurisoo).