Kevad ja suvi ja

Tõnu Õnnepalu luulevormis päevik on kirjutatud 2008. aastal, peamiselt Järvamaal Esnas. „Üks aasta! See on ju nii pikk aeg. Teha midagi (ja sealjuures mitte rutiinset) üks aasta järjekindlalt iga päev, minu jaoks oli see põnev ülesanne. Tõsi, mõni päev ikka jäi viimaks vahele ka. Ja tagantjärgi ma täitma ei hakanud. Sest päevik on päevik, mitte mälestused. Kuigi: ka päevik on mälestused, sest ka see, mis toimus praegu, toimus. Minevikus. Aga siiski: on suur vahe, kas meenutada tänast päeva täna õhtul või homme hommikul. Öö jääb vahele. Ja hommik on õhtust targem. Aga see on üks teine tarkus kui saab olla luuletaja tarkus. Ja mida me siis luulest õieti otsime, tarkust, vahetust, elu?“

EiK soovitab:
“Õnnepalu puhul on kahtlemata tegemist mu lemmikkirjanikuga, miski nendes stoilistes ja leplikku kurvameelsust kiirgavates tekstides pakub alati lohutust, justkui vestleksid sõbraga, kes teetassi taga su sisemist segadust mõistab ning toob sellesse selgust ja rahu. Selle luulevormis päevikuga näeb kohati isegi sügavamale tolle vaikse pealtnägija sisemaailma, kuna paari reaga on tarvis edasi anda kogu mõte. Ja pausid kõnelevad kõige enam.”