Keravälk koputab tulles

Augud kaantesse põletatud raamat haaval, igaüks erinev.

Millest su luuletused siis räägivad? Armastusest, ikka armastusest, loll. Aga pigem nad vaikivad sellest.

Üheainsa südame on / Kõigekitsim sulle andnud, / üheainsa päeva, / ühe paiga, / ühe kiudpilvest ingli / märgiks joonistanud taeva. / Ära lase mind mööda, / mööda rändavaid varje / allavoolu õhtusse ära. / Võlvid kummuvad kaunilt, / nurgad murduvad kokku, / tornikell võpatab, lööb. / Hoia mind kinni ja käest, / hoia mind usust ja väest! / Hoia mind minu enese käest!