Kahe tarkuse ühtsus

1040-ndatel Seldžukkide riigi ühe tähtsamas keskuses, Mervis lõubsat ja tormakat õukonnaelu nautinud maksuametnik Nasir-e Khusrav (1003/1004–1074) sai 1045. aasta lõpul ilmutuse, mis muutis tema käekäiku – ta asus vaimsete otsingute teele ning aastatepikkusele palverännakule. Olles ühtaegu haritud nii loodusteadustes, meditsiinis, astronoomias ja matemaatikas kui ka tundes hästi kaasaegset kirjandust ning omades poeediannet, kogus ta kiiresti tuntust filosoofina. Khusrav sattus viibima Badhašanis ajal, mil kohalik valitseja otsis vastuseid filosoofia-, loogika-, füüsika-, grammatika-, teoloogiaküsimustele ja koraanitõlgendusele 10. sajandil elanud ismailiidist filosoofi ja luuletaja Abū’l Haitham Ahmad ibn Hāsan al-Džordžānī luuletuses. Nõnda sündis teos “Kahe tarkuse ühtsus”, kus leiavad käsitlemist kaks põhiteemat. Esmalt kreeka filosoofia, mis ismailiitidele tähendab prohvetlikku tarkust, millest tuleneb filosoofia tähtsus ja vajadus, ehkki filosoofid jäävad oma võimetelt siiski prohvetitele alla. Teiseks ismailiitide religioonifilosoofia, mis on jumalikku päritolu ja toetub tekstide vaimsele tõlgendusele.

Khusrav’ teksti saadab tõlkija Kalle Kasemaa järelsõna, kus põhjalikult avatakse autori ja tema kaasaja kultuurilist ja ajaloolist tausta.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.