Armastus

Loone Otsa debüütromaan „Armastus“ pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel esikoha.

Ma ei jõua teda ära imetleda.

Kuidas saab yks inimene olla nii sinu ligi, et su syda ja hing, sinu silmad ja pilk ja veel iga su mõte on temast igavesti täidetud, laetud kui allikad voolavast veest? Kes on selle armastuse loonud? Jumal? Kindlasti. See on Jumala säde meie endi sees, jäetud lohutuseks paradiisiaiast, pärandvaraks isakodust pagendatuile ja meie vaimu kinnituseks, et me usk inimesse ja maailma ei raugeks, nähes ymbritsevat kaledust. /../ Kes seda oskab tunda, on õnnistatud ja saab mägesid tõsta ja kui ta oleks helisev vask või kumisev kelluke, kõlaks ta hääl yle kogu maailma ja kuulutaks head.

Mida meil on siin ja praegu kohutaval kombel vaja.

***

Jaanuar 1942. Saksa okupatsioonivõimud on hävitanud kõik Eestisse jäänud juudid. Kas tõesti kõik? Kõpu metsade taga varjab Tartu ülikooli kasvandik Salme Niilend oma õpingukaaslast Isidor Levinit. Aeg on järjest ohtlikum. Isidorilt nõutakse dokumente. Neid ei ole. Kuid Tartus elab Salme ja Isidori õppejõud ning sõber Uku Masing.

Aega saatust muuta on ainult üks päev. Selle päevaga peab Salme jõudma Tartusse ja tagasi, kaasas päästev paberileht.

Kolm saatust, kolm jutustajat. Teekond läbi pakase ja meenutuste. Ühe naise tahe ja jõud. Hiiglakogus armastust selle kõigis vormides.

***

„Süžeeline rikkus ja autori n-ö käsitöönduslik anne ei ole kogu põhjus, miks see romaan pälvis žürii üksmeelse poolehoiu. Romaani võlu on see, et see räägib tundest, mida pole maailmas kunagi liiga palju – tundest, mida võiks alati olla rohkem. Raamat teeb seda, mida pealkiri lubab: räägib armastusest. Mehe armastusest naise ja naise armastusest mehe vastu, perekonnasisesest armastus, aga ka kirest, sõprusest ja ligimesearmastus selle piibellikus tähenduses ning lõpuks tarkusearmastusestki.“ Andrei Hvostov

Mil määral segunevad „Armastuses“ fiktsioon ja ajalugu? Mainisite Salme Niilendit. Kas tegelaste galeriis vilksatab ka teisi kultuuriloost tuntud (suur)kujusid, nagu teie varasemas loomingus?

Loomulikult. Kogu galeriis on välja mõeldud üksainus inimene ja üks … ma ei hakka põnevust ette paljastama.

Lool on kolm peategelast, kelle silme läbi seda jutustatakse: Uku Masing, Isidor Levin ja Salme Niilend. Kõrval tegutsevad näiteks Eha ja Agnes Masing, Rein Sepp, Kersti Merilaas, Jaak Taul – ja paljudest teistest on riivamisi juttu. Neljandaks tegelaseks võime lugeda seda, kes on väga tugevalt taustal – Salme armastatu Karl Ristikivi.

Kusjuures minult on küsitud just Salme kohta, et kas tema on välja mõeldud. Eesti kultuurilool on selle naise ees küll suur võlg tasuda, kui keegi teda ei mäleta, küll aga teatakse kõiki tema kaaslasi Veljestost ja üldse Tartust.

Romaanis tegutsevad need igati reaalsed, eesti kultuuriloole väga tähtsad inimesed kanvaal, mis on samuti enamjaolt tõene. Põhimaterjali olen ammutanud Salme Niilendi kirjadest. Kasutasin ka teiste tegelaste kirjutisi, mälestusi ja loomingut. Kuid see, mida nad tunnevad päriselt, dokumenteeritult öeldut vormistades, mis mõtted ajendavad neid midagi kirjutama või rääkima meieni jõudnud sõnadega – see on minu väljamõeldis, nagu on olnud mu teisteski teostes.