See raamat on pühendatud inimtekkelise absurdi vahest ehk kõige võimsamale õiele kogu inimkonna senises ajaloos – Nõukogude Liidule. Seal viljeldud absurd sai alguse väheste inimeste eluvõõrastest ideedest, kuid need arenesid edasi ja haarasid endaga üha uusi inimesi, kuni hakkasid iseennast omaenda sisemisest jõust taastootma.
Absurdsed ideed sünnitasid absurdseid lahendusi, need omakorda nõudsid uusi absurdseid meetmeid, viimased uusi absurdseid ideid ja lõpuks ei saanud enam keegi aru, kust see kõik tuleb.
Ainuke, mida võis mõista, oli see, et elu on muutunud košmaarseks, arusaamatuks, totraks ja et pole mingit lootust sellele vastu hakata, sest absurd valitseb kõikjal – polnud lihtsalt jõudu, mille abil absurdi lammutama hakata.