572 sketši neljas võte

Eesti tekstipsühhedeelia esindaja kolmas romaan. Raamat algab idüllilisest perestroikaajast ja linnakeskkonnast, põigates läbi mitmetest lagunenud ja nüüdseks buldoriseeritud kohtadest. Leitakse, et 90ndate alguses läks midagi valesti, millest järeldub, et kogu Eesti tuleb maatasa teha ja taaskirjutada, alustades sellega, et kõik inimesed kolivad siit ära. Ajaloo ümberkirjutamine on põimitud tänapäevalike olustikega, mis väljendab kahe kirjandusmaastiku võrdlust.
Lugeja on nagu arheoloog, kes võib teksti erinevatest kihistustest leida mitmeid lugemisviise ja infotasandeid.