VÄNTOREL - VÄNTOREL CD

Väntorel oli 1971. aastal Eesti kõige omanäolisem ansambel. Sügisel tehtud ainulaadsed psühhpopp stiilis salvestused on selle tõenduseks. Nende muusika oli liiga radikaalne ja underground, et jõuda ametlikele helikandjatele. Kahjuks läksid originaal stuudiolindid kaduma juba 70ndatel, kuid õnneks säilisid lood koopiatel. Ansambel Väntorel alustas nime Keldriline Heli all. Nimi võeti The Beatlesi manageri Brian Epsteini raamatu „A Cellarful of Noise” järgi, aga oli ka mõjutatud nende Tallinn Tehnikaülikooli keldris asunud prooviruumist. Bänd sai alguse, kui 1970. aasta suvel kohtusid Andres Valkonen ja Andres Talvik, kes mõlemad olid kooli ajal mänginud biitansamblites, Valkonen Pärnus ja Talvik Tallinnas. Esimesse proovi võttis Talvik kaasa oma endised bändikaaslased, trummar Tiit Plaksi ja kitarrist Härmo Härmi. Valkoneniga tulid kaasa Pärnu sõbrad - lauljatar Lagle Alpius ja kitarrist Viljar Rähn. Bassimängija Ants Rand leiti ajalehekuulutuse kaudu. Keldriline Heli võttis suuna mängida rohkem omaloomingut ja olla tõsisema repertuaariga kui tavaline tantsugrupp. Valkonen oli juba varem kirjutanud lugusid, mis üllatasid keerulise ülesehitusega. Tema mõjutajateks olid näiteks ansambel Vanilla Fudge ja The Beatles’i album “Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band“. Nende unistatud saundi saavutamisele aitasid kaasa Härmo Härmi ehitatud wah-wah ja fuzz pedaalid ning modifitseeritud Eestis valmistatud elektriorel Retakord. Härm ehitas bändile ka võimendid, sest korralike aparaatide ostmine oli tollal väga keeruline. Laulusõnades üritati vältida romantikat, mõne loo puhul kasutas Valkonen seltskondlikes vestlustes kogutud ideid, pannes nende põhjal kokku sobiva lauluteksti. “Sa tulid tuppa” lüürikaks on aga klassiku Juhan Liivi luuletus, mida Andres Talvik deklameerib. Ansambli Keldriline Heli mässumeelne olek ja kiire populaarsus tõid kaasa probleeme võimudega. Pärast kahe rahvarohke kontserdi korraldamist 1971. aasta kevadel keelati ansamblil esinemised ja neilt võeti ära prooviruum. Keelati ka „põrandaaluse“ nime kasutamine. Sealjuures bändiliikmete ja nende fännide võimude poolt põlastatud psühhedeelne eluviis piirdus vaid värviliste riiete, pikkade juustega ja pisut elavama loomuga. Ansambel võttis uueks nimeks Väntorel, sest nende lugu “Ma olen nahktiibadega väntorel” oli saanud omamoodi ansambli hümniks. Bänd pidi edaspidi esinema tantsuüritustel, omaloominuga kontsertide korraldamiseks võimalusi ei antud. 1971. a septembris õnnestus neil siiski salvestada suurem hulk lugusid. 11 lugu salvestati Heliloojate majas ühe võttega, ansambel mängis kõik korraga sisse, järgmisel päeval lindistati vokaalid. Teine lindistussessioon leidis aset Eesti Televisiooni hoones septembrikuus. Kokku salvestas Väntorel 14 omaloomingulist lugu ja “El Condor Pasa” kaverversiooni. Kahjuks jäid nende salvestuste originaallindid ansambli manageri kappi ,kui ta läks sõjaväkke. Tagasi tulles olid need kadunud, tõenäoliselt said need lintide defitiitsuse tõttu lihtsalt kellegi poolt üle lindistatud. Pidev võimude poolt tagakiusamine tekitas bändiliikmete seas stressi ja lühikest aega tegutsenud Väntoreli tegevus lakkas 1971. aasta lõpuks. Loe siit ka Andres Valkoneniga tehtud intervjuud