«Tolstoi,» ütles Kostõl, «räägi veel midagi kooljatest.»
«Kas te teate, kuidas kooljaks saadakse?» küsis Tolstoi.
«Teame,» ütles Kostõl, «surrakse ära ja asi vask.»
«Ja mis edasi saab?»
«Mitte midagi,» ütles Kostõl, «see on nagu uni. Ainult et sa enam ei ärka.»
«Ei, ma ei mõtle seda,» ütles Tolstoi. «Kas te teate, millest kõik algab?»
«Noh, millest?»
«Sellest, et algul just kuulataksegi lugusid kooljatest. Ja pärast lebatakse ja mõeldakse: mis hea pärast me äkki kooljalugusid kuulame?»
Kostis kellegi närviline itsitus ja äkki ajas Kolja end voodis istukile ja ütles väga tõsiselt:
«Jätje järele, poisid.»
«Just-just, nentis Tolstoi rahulolevalt, «niimoodi see käibki. Peamine on aru saada, et sa oled juba koolja, edasi on kõik lihtne.»