Saare-Lääne piiskopkond, 1227–1573. Kõige rikkam territoorium

"... Liivimaa on polaarala: ilmad on külmad ja märjad, õhk paks, kuid Teid kasvatati mõõdukas kliimas ning olete kogenud ainult sealseid ohtusid ja haigusi. Ka Saaremaa toidud on erinevad Teie kodukoha toitudest ning halvemad kui toidud ja joogid, millega olete noorusest peale harjunud. Need oleks Teile juba nooruses katsumuseks olnud, kuid eriti siis kui olete juba vanuse poolt hapraks tehtud ja nõrga tervise juures. ...“

Nende sõnadega keeldus Heinrich von Langenstein 1381. aastal Saare-Lääne piiskopi ametist. Pariisi ülikooli õpetlase arvates külma ja kõledat piiskopkonda nimetas kroonik Christian Kelch aga Liivimaa kõige rikkamaks territooriumiks.

Teoses kajastatakse piiskopkonna ajalugu selle rajamisest 1227. aastal, mil tsistertslane Gottfried määrati esimeseks piiskopiks, kuni 1573. aastani, mil Saaremaa vasallid ja kodanikud andisid truudusvande Taani kuningale. Kolm ja pool sajandit kestnud võimkonna juhid — piiskopid — pidid olema tegusad nii sõjas kui diplomaatias, kuna keskaegset vürsti ei ohustanud mitte ainult välisvaenlased, vaid ka sisetülid, sealjuures oma privileege kaitsta ja suurendada püüdvad vasallid.

Piiskopkonna ajaloole lisaks on raamatus kõne all ka territooriumi võimukeskuste arengulugu. Piiskopilinnu Vana-Pärnus ja Haapsalus, piiskopilinnuseid Kuressaares ja Koluveres, piiskopi ja Saksa ordu poolt jagatud Lihulat ning ordu võimukeskusi Pöides ja Maasis kirjeldavad artiklid, mida toetavad värskeimatel arheoloogistel uuringutel põhinevad kaardid ja illustraatorite koostatud rekonstruktsioonid. Samuti on esitatud piiskopkonna väikelinnuste lühikirjeldused.