Sel ööl, kui Bellegardes, Marcus Chesney majas, mõrv toime pandi, lahkus inspektor Elliot oma autoga (mille üle ta oli erakordselt uhke) Londonist ning saabus Sodbury Crossi kell pool kaksteist. Oli kena, kuigi päikesepaistelise päeva järel väga pime öö ning kolmanda oktoobri kohta üpriski soe.
Kogu selles loos, mõtles ta süngelt, oli tunda mingit saatuse sõrme. Kui superintendent Hadley oli käskinud tal asja üle võtta, polnud ta öelnud, mida ta sellest arvas. Teda ei vaevanud ainult episood Pompeis, vaid ka üks inetu lugu apteegis.
«Nagu tavaliselt,» oli Hadley kibestunult kurtnud, «kutsutakse meid alles siis, kui jälg on külm nagu mullune triikraud. Ligi neli kuud! Crooked Hinge´i loo puhul tulid sa jahtunud jäljega väga hästi toime, nii et ehk õnnestub sul ka nüüd midagi ära teha. Aga ära ole liiga optimistlik. Kas sa tead sellest midagi?»
«Ma... lugesin sellest omal ajal, söör.»