Nürid südamed. Juuli viies 1941

Nende kaante vahel on kaks jutustust Eesti esimese iseseisvusaja lõpust, mis kulmineeruvad kahe noore abiellumisega teisel sõjapäeval. Tegemist on kahe erineva kirjandusliku töötlusega armastusloost lasteaedniku ja punaarmeesse üleviidud 22-aastase eesti ohvitseri vahel, kes ise on ka nende jutustuste autoreiks. Kirjutatud on need II maailmasõja ajal: esimene neist on küll alustatud juba 1936. a. Tallinnas, lõpetatud aga alles 1942. Siberis; teine aga sõjajärgsel Saksamaal.

Tegevuspaigad, elukutsed ja kõik tegelased on tugevasti kirjanduslikult muudetud, kusjuures Anne (Aino) lugu kajastab enamasti sündmusi ja olustikku jättes suhte emotsionaalse külje võrdlemisi platooniliseks. Endel (Juhan) seevastu süveneb peamiselt kiindumuse tekkele, arengule, selle probleemidele ja rõõmudele, kirjeldades neid Aino silmade läbi. Arvestades autori noorust ja kogenematust on tulemus mõneti infantiilne.

Kuna mõlema autori katsed jutustusi jatkata on osutunud fragmentaarseiks ja elukaugeiks, tuleb lisada, et saatuse tahtel lõppeski neis kirjeldatud «meielikkus» tegelikult juuli viiendal, 1941.
Et aga jutustused trükivalgust näevad, on kõige rohkem nende tütre Ülle Erika Allik-Laaman-Lewesi, praeguse Ohio Wesley Ülikooli filoloogiadoktori teene.