Must küünal

Alles nüüd virgus Krakmeyer jahmunult oma kaalutlustest. Mees, kes teda vaiksel, kuid kindlal häälel oli kõnetanud, tundus talle kuidagi tuttavana, ent möödus mitu sekundit, enne kui talle meenus, kuhu see nägu kuulub. See oli üks Heydrichi mehi, SD-töötaja. Krakmeyer oli teda mõne aja eest näinud tööalasel nõupidamisel koos standartenführer Mülleriga.
Nad kõndisid kõrvuti auto juurde. Ka autojuht oli erariides. SD-mees laskis Krakmeyeri enda ees autosse.
«Vahistamine?» küsis kriminaalnõunik endamisi. «On see seoses Bruchmanni surmaga? Võib-olla Müller seda ainult ootaski, et mulle mingit eksitust süüks panna. Või mängib SD siin omaenda mängu?»
Krakmeyer oli täiesti rahulik. Ta teadis liigagi hästi, et ta ei saa midagi muuta, mis iganeski juhtuks. Aastad gestaapokeskuses olid ta sedalaadi üllatuste suhtes tuimaks teinud. Vähemalt kümmekond korda oli ta näinud, kuidas natsliku liikumise mõni eile veel laitmatu kaasvõitleja üle öö musta, nimetusse tühjusesse kadus. Paaril korral oli ta ka ise niisuguste aktsioonide teostamisel abiks olnud. Kuid mälestus sellest ei olnud talle sugugi meelepärane, sest niisugusest saatusest tabatud olid olnud puhtaverelised aarialased.

Endisaegse Saksa DV kirjaniku põnevusromaan käsitleb Fred Laurenzi põgenemist Sahara lääneosas El Paraíso oaasis asuvast vanglast, kust seni pole veel ükski mees vabadusse pääsenud.