Madame David

Otsus abiellumiseks tehti päev pärast esimest kohtumist.
Juba kuulus prantsuse maalikunstnik JACQUES LOUIS DAVID (1748-1825) oli siis 34-aastane, kuid CHARLOTTE - tagasihoidlik, vähese iluga, arukas ja terava pilguga - kõigest 17. Tema silmade läbi näemegi ta mehe seiklusrikast elu.
Astunud küll ilmsesse mõistuseabiellu, õpib Charlotte armastama oma raske loomuga meest, imetleb ta loomingut, kuid põlastab ta vaigistamatut janu kuulsuse ja võimu järele. Sest Davidile, klassitsismi esimaalijale, ei piisa kunstist - tema vajab ka poliitikat. Ta on üks neist, kes revolutsioonipäevil hääletavad kuninga surmaotsuse poolt, kuid hiljem töötab ta samasuguse õhinaga keiser Napoleon Esimese õuekunstnikuna. Langedes koos oma iidolitega, saab ta tunda vangistust, koduareste, maapagu. Ja siis, kui mehel on tõesti raske, seisab vaatamata kõigele tema kõrval ikka toeks truu Charlotte.
On hämmastav, kuivõrd hästi on meeskirjanik suutnud sisse elada naise hinge - mille ta küll õigupoolest (kõigi faktide tõesuse juures) on ise loonud, sest Charlotte'i viibimisest maa peal annavad tunnistust vaid portreed, mõned kirjad ja dokumendid ning väheütlevad vihjed kaasaegsete mälestustes.
Kuid eks olegi HENRI TROYAT väga hea kirjanik.
1911. a. sündides kandis ta veel nime Lev Tarassov. 1959. a-st kuulub ta Prantsuse Akadeemiasse, olles üks selle neljakümnest «surematust».