Romaani inspireerijaks on olnud autori kodukandimõis, selle maastikud ning mõisa viimased asukad, eriti paruness Elisabeth, kes oli 1919. a juunis Eestist lahkudes hellas eas neiu ja elas seda väga valuliselt läbi. Ajalooõpingud sõdadevahelisel Saksamaal ja järgnevad elukeerised üksnes süvendasid tema nostalgiat ning armastust kogu Liivimaa ja kaotatud kodu vastu.
Seitsekümmend aastat hiljem, uute võimaluste avanedes, võtab vanadaam ette siiasõidu, lootuses kaht aega ühendada, paraku leiab ta end vaid oma Aja varemetelt.