1970ndatel, kui Michael Connolly oli alles laps, rääkis ema talle kõigist neist asjadest, mis olid temaga selles paigas aset leidnud. Kõigest, mida nunnad olid tema ja teistega teinud. Arstid õhutasid teda rääkima ja ta rääkis. Ta üritas sellest isegi avalikkusele rääkida. Kirjutas ajalehtedele selle kohta kirju. Tegi plakateid ja piketeeris nendega missa ajal kiriku ees. Tublid ja jumalakartlikud koguduse liikmed sundisid ta vaikima. Arstid väitsid, et ta kannatab luulude all. Abikaasa ei pannud ta kirju kunagi posti. Poeg ei uskunud ema.

Kolmkümmend aastat hiljem vaatab endiselt neist aegadest kaasa tulnud süütunde käes vaevlev Michael uudistesaadet, milles hakatakse tasapisi päevavalgele tooma kunagistes ema ja lapse varjupaikades aset leidnud sündmusi, ja taipab korraga, et tema ammu surnud ema rääkis aastate eest tõtt. „Langenud“ on sünge ja kaunilt kirjutatud lugu sellest, millist mõju avaldas ühele perekonnale erakordselt häbiväärne peatükk nüüdisaegse Iirimaa ajaloos.

Lisaks peategelase ja ta perekonna loole kulgeb raamatus kahe kõrvaltegelase, Michaeli sõbra Johni ja ta ema ning kolleeg Jilli liin, näidates, millised tagajärjed olnuksid teistsugustel valikutel, kogukonna silmakirjalikkuse trotsimisel ja ühiskondlikule arvamusele vastu hakkamisel.