KURITÖÖ JA KARISTUS

Fjodor Dostojevski maailmakuulus „Kuritöö ja karistus” on otsekui pahupidi pööratud kriminaalromaan: mõrvar on lugejale teada juba enne tapmist ning põhiline intriig seisneb hoopis mõrvari psühholoogia keerdkäikude avanemises. 1860. aastate Peterburis elab vaene endine tudeng Rodion Raskolnikov, kes viib täide oma plaani – tappa liigkasuvõtjast vanaeit. Mõrv on tema jaoks katse endale tõestada, et ta kuulub erandlike inimeste hulka, kes võivad üle astuda tavainimeste reeglitest. See aga on alles romaani temaatika lähtepunkt.

Raskolnikovi ja tema erinevate inimsuhete kaudu vaadeldakse olulisi psühholoogilisi ja eetilisi märksõnu nagu süü, vastutus, halastus, andestus, kurjus ja armastus, nihilism ja lunastus. Tema teadvus on otsekui erinevate ideede ja tunnete lahinguväli, mida kirjeldatakse erilise üksikasjalikkusega.
„Kuritöö ja karistus” on järgnevale vene ja lääne kultuurile erilist mõju avaldanud, sealhulgas 20. sajandi psühhoanalüüsile ja eksistentsialistlikule filosoofiale. Ka tänapäeval on inimese eetilise aluspõhja suhtelisuse või muutumatuse küsimus, mis seda romaani kannab, endiselt oluline.

A. H. Tammsaare tõlke, mis peegeldab ligi saja aasta tagust eesti keelekasutust, on tänapäeva lugejale ligipääsetavamaks toimetanud Aare Pilv. Romaani ja selle tõlke kohta pakub konteksti Maarja Vaino järelsõna.

Ostes selle raamatu, annetate ühe euro Tammsaare muuseumile Kadriorus.