Neli aastat ei olnud ma inimverd maitsnud, neli aastat ei olnud ma inimest tõeliselt tundnud, ning kuulsin, kuidas tema süda peksis sellises hirmsas rütmis, ja milline süda – mitte täiskasvanud mehe või looma oma, vaid kiire, visa lapsesüda, mis peksis üha kiiremini ja kõvemini, keeldudes suremast, peksis nagu väike rusikas, mis peksab vastu ust, kisendades:
«Ma ei sure, ma ei sure, ma ei või surra, ma ei või surra...»
Tõusin jalule, hambad vist ikka tema kaelas kinni, tema süda kiirendamas minu südamelööke, ilma et lakanuks löömast; rammus veri voolas minu jaoks liiga kiiresti, tuba pöörles...