ESTONIAN YEARBOOK OF MILITARY HISTORY 9 (15) 2019

Kas sõjaajaloost on võimalik õppida? Kas minevikust üldse on võimalik õppida? Läbi mitme aastatuhande on ajalugu hinnatud kui magistra vitae’t – elu õpetajat. Ka tänapäeval nõustuvad paljud sõjaajaloolase Michael Howardiga: „Minevikusõjad on ainus andmestik, mille põhjal sõjaväelased saavad valmistuda oma elukutseks.“ Ajalooteaduse teke on selle kahtluse alla seadnud. Nii kirjutas historismi rajajaid Leopold von Ranke peaaegu kaks sajandit tagasi, et tulevikujuhiste asemel püüab ta ainult näidata, mis tegelikult oli. Kuid kas ajalugu peabki andma tegevussuuniseid? Kas ei piisa üldistest tähelepanekutest, kuidas maailmas asjad käivad? Käesolevas sõjaajaloo aastaraamatu numbris arutlevad ajaloo kasu ja kahju üle sõjalistes organisatsioonides ja ka riigikaitses laiemalt sõjaajaloolased, sõjaajaloo õpetajad ja sõjaväepedagoogid kuuest eri riigist.

Is it possible to learn from military history? Is it possible to learn from the past at all? Throughout several thousand years history has been valued as magistra vitae – teacher of life. Nowadays many agree with the dictum of military historian Michael Howard: „Past wars provide the only database from which the military learn how to conduct their profession“. However, the advent of professional history writing has cast doubt on the assumption. Leopold von Ranke, the father of historism, wrote already two centuries ago that his aim was not to give guidances but merely to show what actually happened. But does history have to give direcion? Would it not suffice to give general insights about how things work in the world? In this issue military historians and professors of military history from six countries discuss the use and abuse of military history in the military profession and national defence strategies more generally.