Ellujäämise õpetus

Eesti läbi aegade tuntuim ravitseja ja ülimenuka raamatusarja «Ellujäämise õpetus I-VIII» autor Luule Viilma (1950-2002) oli esimeste hulgas, kes julges avalikult kõnelda organismi mittetraditsioonilisest tervendamisest ja tervenemisest ning seostas füüsilisi probleeme psüühikaga. Ta oli sügavalt veendunud, et iga inimene teab ise oma haiguse põhjust, aga enamik ei teadvusta seda endale või ei tegele mõtteraviga.

Luule Viilma elutöö pärandiks on tema raamatud. Tänu nendele jõudis ta palju rohkemate abivajajateni, kui oleks jõudnud ainult õpetaja, lektori või ravijana tegutsedes. Juba esimene, 1995. a. ilmunud teos oli selle ilmekaks tõestuseks ja kujunes vastu ootusi tohutult menukaks.
Autori kogu kirjalik looming käsitleb selliseid teemasid nagu haigused, nende tekkepõhjused ja ümbritsevaga leppimine, andestamine ja hävitavate emotsioonidega toimetulek.

Viilma raamatud selgitavad avaralt ja omanäoliselt inimese tunde- ja mõttemaailma seoseid materiaalse tasandiga, füüsilise kehaga. See Eesti alternatiivravi kuldvarasse kuuluv teos õpetab eeskätt enese mõistmist ja abistamist ning selle õpetuse kesksel kohal on andestamine kui ellujäämise alus.