17. juunil 1941. aastal päikesetõusu ajal ületas meie küüditatute ešelon Eesti-Vene piiri, algas sõit Siberisse.
17 aastat olin ma asumisel Siberis, olles lahutatud oma isast ja emast. Alles aastaid hiljem sain teada, et nad mõlemad lasti maha kui rahvavaenlased.
Mind küüditati Tomski oblastisse, kus ma algul elatasin end kolhoosis põllutööga, hiljem olin kalur Obi jõgikonna järvedel ja jõgedel ning lõpuks sai minust metsatööline Siberi taigas. Õppinud tundma Siberi loodust ja saanud selgeks siberlaste kalapüügikunsti, paranes minu elujärg ning ma võisin olla isegi abiks teistele väljasaadetutele. Kõikidest saatuselöökidest hoolimata oli elutahe see jõud, mis aitas mul Siberis kohaneda, pere luua ja kodumaale tagasi jõuda.

Tõlgitud eestikeelsest väljaandest «Atarma».