Tagahoovis

Oskar Lutsu „Tagahoovis“ ilmus esimest korda 1933. aastal. Agulielu kirjeldava teose värvikad tegelased nagu hiromant Pastelli, kingsepp Kapral, kunstkärner Soin ja teised on raamatu eri trükkide, filmi ja mitmete teatrilavastuste kirjutatud Eesti kirjandusklassikasse. Käesolev väljaanne on uuesti toimetatud trükk koos Andrus Kivirähki saatesõnaga.

„Tagahoovis“ on Oskar Lutsu vahest kuulsaim linnateemaline jutustus, ja ta on kahtlemata ehtne, sajaprotsendiline Luts. Taas on tegemist karakteritega, keda Luts on suutnud kirjutada nii elavaks, et pane või entsüklopeediasse, sest entsüklopeedia on ju ometi koht, kuhu pannakse kirja kõigi tuntud eestlaste elulood, ja millised eestlased on tuntumad Lutsu tegelastest? Kes mäletab veel esimese Eesti Vabariigi aegseid poliitikuid? Kes mäletab tollaseid kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid, rääkimata ärimeestest või seltskonnatähekestest? Mõni üksik on meeles. Aga kõik me teame, kes on Toots, Kiir, Lible, Arno Tali ja Raja Teele, Tõnisson ja õpetaja Laur, ning need, kes on lugenud läbi „Tagahoovis“, ei unusta enam kunagi kunstkärner Soini, maalermeister Treid, kingsepp Kapralit, Veika-eite ja hiromant Pastellit. Luts looks otsekui omaenese Eestit omaenese kodanikkonnaga ja kui see päris maailm aastate jooksul põrmuks variseb, ununeb ja uuemaga asendub, nagu maise maailmaga ikka juhtub, siis Lutsu oma jääb alles sellisena, nagu ta kord loodud sai. Tarvitseb ainult avada mõni tema raamat ja elu selle sees hakkab kihama.

Andrus Kivirähk raamatu saatesõnas