Helin Villa raamatu "Sel õnnel ei olegi nime" esitlus

„Minu lemmikaastaajast kevadest oli saanud sügis. Käes oli mihklikuu keskpaik. Helerohelised hiirekõrvad kaseokstel olid asendunud kollaste lehtedega. Mul oli sellest kõigest kahju. Kurb oli tõdeda, et ma olin nii paljust ilma jäänud, looduse ilust ja lapsega koos veedetud ajast. Kompensatsiooniks selle eest pakuti mulle näguripäevi. Ma võtsin need vastu. Ja nüüd, nende näguripäevade välja kannatamise eest olin ma saanud enesele maapealse ingli. Veel kellegi, kelle nimel elada ja võidelda. Ma lootsin, et minu kuvöösis olev tütar mõtleks samamoodi: nüüd on tal keegi, kelle nimel elada ja võidelda. Oma sügaval südamesopis soovisin, et see keegi oleksin mina, tema ema. Ma tahtsin olla see, kelle nimel ta oma hingetõmbeid teeb. Ja nende kahe, tütarde nimel, tahtsin teha omasid. Selline soovunelmates elamine andis mulle jõudu ja sellest sain ma innustust. Isegi, kui mu unistus iial ei täitu, oli selle mõttega ilusam elada. Ma olin nende kahe eest andnud kõik ja lootsin, et ühel päeval, kui aeg on mu juustesse piisavalt palju halli pudistanud ja mu käed on elatud päevadest kortsulised, teevad nemad sama, annavad oma hinge tagant ära kogu oma armastuse.

Emana tahan, et nad teaksid oma saamislugu, et seda siis ühel päeval oma lastele ja lastelastele edasi kõnelda. Soovin, et nii, nagu nad on kõik need aastad olnud minu, oleksid nad ka oma laste ja lastelaste tugisammasteks. Loodan, et minu kirja pandud read aitavad seda imelugu põlvest põlve edasi kanda.“