Uued leviaatanid

Thomas Hobbesi „Leviaatan“ ilmus 1651. aastal ning on sellest ajast peale raputanud meie arusaamu maailmast. Iga järgnev põlvkond on seda teost küll hukka mõistnud ja nahutanud, kuid Hobbesi kaine pilk suudab endiselt läbi näha kõikvõimalikest poliitilistest ja eetilistest kenitlustest.

John Gray mõtteerksusele kutsuv raamat „Uued leviaatanid“ võimaldab Hobbesi klassika uue tõlgenduse kaudu mõista paremini 2020. aastate maailma kõigi selle vastuolude, moraalsete õuduste ja pettumust valmistavate tõdedega. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine algatas Läänes peaaegu hüsteerilise triumfalismi ajastu – siira usu sellesse, et inimkonda ootab ees ratsionaalne, liberaalne ja hästi korraldatud tulevik ning et türannia, natsionalism ja irratsionaalsus on jäänud minevikku. Ometigi on sellest ajast peale toimunud nii palju kohutavaid sündmusi ja vohama hakanud nii palju mürgiseid ideid, mida me oma liberaalsete tõekspidamiste varal käsitleme endiselt veidrustena, mis kuidagimoodi iseenesest kaovad. Hobbes selles igatahes nii kindel ei oleks.

„Uued leviaatanid“ on täis paeluvaid ja väljakutsuvaid mõtteid, mis üheskoos loovad jõulise mõtiskluse inimkonna ajaloolisest ja praegusest rumalusest. Paistab, et liigina on meil raske vaadata ausalt otsa oma loomuse madalatele ja eksitavatele impulssidele. Vahest oleks abi eneseteadlikumast, realistlikumast ja illusioonivabast eetikast?