Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi instrumentaalmuusika esituses

„Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi
instrumentaalmuusika esituses“ on esimene eestikeelne raamat 17. ja 18. sajandi
muusika tõlgendamisest ja esituslikest küsimustest. Klavessinist Fischer
käsitleb töös barokkmuusika retoorilist helikeelt interpreedi vaatenurgast,
keskendudes tempo ja ajastamise küsimustele ajastuteadlikus esituspraktikas. Ta
esindab uudset mõtteviisi, mille järgi varased partituurid sisaldavad
rikkalikult esituslikku materjali. Toetudes mh. oma interpreedikogemusele,
näitab Fischer arvukalt võimalusi 17.–18. sajandi partituuride lugemiseks ja
tõlgendamiseks ning toob esile ka mängija subjektiivse panuse tähtsuse.