IGAVIKUST KANTUD MAASTIK. KIRIKUHOONETEST JA INIMESTEST NÕUKOGUDE EESTIS

Kogumiku artiklid täidavad ühte valget laiku eesti kultuuriloos. Selleks on kirikuhoonete mitmepalgeline ja ka märgiline roll nõukogude-aegses eesti ühiskonnas ning inimeste hoiakud ja tegevused nende hoonetega seoses. Pealesõjajärgne periood koos nõukogude okupatsiooniga oli kirikutele, kes oma äravõetud hooneid ateistlikult riigilt pidid üürima, keeruline ja kulukas. Nõukogude riik ja kohalikud täitevkomiteed tegid ühelt poolt kõik selleks, et kristlike koguduste tegevust piirata, takistada ning välja suretada. Samas nähtub mitmest kogumiku artiklist, et hoolimata ateistlikest survemeetmetest ei kadunud kirikud ja kogudused Eestimaa maastikult. Sageli osutus tõeks pigem paradoks: ateistlik riik ja tema omavalitsused panustasid kirikuhoonete taastamisse ning võimaldasid mõnedel juhtudel ka kogudustel oma kirikuid üles ehitada Käesolevas kogumikus esitatud materjal hõlmab suures joones kolmelaadseid artikleid. Esiteks põhimõttelist arutelu koos näidetega kirikuhoonete tähenduste üle. Teiseks kirikuhoonetesse loodud kunsti - ja kultuuriobjektide lood. Kolmandaks inimeste lood, kes Teise maailmasõja järel osalesid kirikute taastamisel, toetasid nende säilitamist kirikutena või mõjutasid nende saatust mõnel muul viisil. Enamus artikleid on illustreeritud seni avaldamata unikaalsete fotodega. Kogumiku koostaja, Tiit Pädam, võtab viimases artiklis kokku ning analüüsib kirikuhoonete erinevaid tähendusi ja rolle nõukogude ateistliku ideoloogia kontekstis.

Kogumiku artiklid on varustatud on saksakeelse resümeega.