Viinamäe aednik

Rebane hulgub mööda ilma. Maastikud, mis ta silmis joviaalselt särama lahvatavad, maalib luulepiltideks. Rebase luule põhiteemaks on osaduse ja pidetuse küsimus ning muud usuasjad. Värssidest ei puudu maalapselik loodusearmastus ning ilujanu. Rebasel jätkub silmi ka meeste jaoks. Seekord on ta salmivõrku pununud mõne taevase, mitmed tartused ja muist väljamaa mehi.

Rebane jätkab oma loomingulist rännakut, kuni küpseb tema senistest suurejoonelisim luulelugu, mille pealkiri on eluraamatusse ammugi üles kribatud – „Hapukoor“.

Seni manustagem värskeid viinamarjaseid vesteid. Terviseks!

Usuasi

Hommik voolab sängis nagu jõgi, väga rahulik
on minu tagumik. Rauge kallas natukene nakkub –
sinu seljakaar. Sillaks
seotud käed.
Südamega tehtud sõlm,
kas kestab üle aja? Surm juba sööb me silmarakke.
Aeg on kindlustada usuasi, allkirjastame hingekokkuleppe:
Me armastus ei ole igihali,
ta on pärast pikka põuda lehtiv pajuroots.

Mina. Sina.

Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.