Unekoridor

Ma viskan enda suunas vihmamantli, selle järel kaabu.

Siis naeratuse, kui veel alles on.

Sest kord ma, muuseas, olin tundeinimene ja küllap varsti olen jälle.

See oluline on eelkõige mulle endale.

See tunne ilus on ja mehine.