Haugub, hammustab, tapab... Hingad, hingad, ei hinga...

Kaarel B. Väljamäe viies luulekogu, mis käsitleb elu tumedamaid teemasid. Raamat kui väljatulek depressioonist ja koroonast. Raamat kui viis toime tulla keerulistes aegades. Tekstides kirjeldatakse nii hääbumist, haigust kui surma, ent ruumi leiavad ka helgemad toonid ja tervendav huumor.

Ma kirjutan,
sest ei oska klaverit mängida.

Kirjutan nagu arvutimängus,
teepervi üles kündes...

Kui põrutan vastu puud,
tõstetakse mind rajale tagasi...

Elada niimoodi ei saa.
Kirjutada vahel võib.

Lausa peab!
Muidu ei ela seda üle...