Haavalumik

„Haavalumik“ on luulekogu inimesest, kes jääb vana ja uue mina vahele.

Kogu keskseks kujundiks on haavalumik — liblikas, kes talvitub röövikuna: pooleliolevana, kasvavana ja sõltuvana oma haavapuust. Selle kaudu põimuvad raamatus identiteet ja kiindumus, talvitumine ja sirutumine, kahekihilisus ning lühike lend.

Need luuletused räägivad kehast, mis mäletab kauem kui mõistus, armastusest, mis võib olla korraga toit ja haav, ning harjumusest otsida oma kuju teiste pilgust. Muutumine ei tule siin suure taassünnina, vaid väikestes hetkedes, mil inimene lõpetab tasapisi enda maha jätmise.

„Haavalumik“ ei ole lugu valmis saamisest. See on lugu sellest, kuidas elada ka keset muutumist — talvituda rahutult, kanda oma vastuolusid ja sirutada tiibu ilma vajaduseta tõestada, kui kaugele suudad lennata.

Sest lend ei võlgne kellelegi kaugust.