Kui me olime õed

Kaks õde, kes pole kakskümmend aastat teineteisega rääkinud. Üks suvi, mis toob perekonna jälle kokku.

Jayne Winters ei ole näinud oma õde Charlotteʼit pärast viimast suvevaheaega, mille nad veetsid lapsena koos nende vanaemale kuulunud rannamajas Põhja-Carolina osariigis. Pärast seda suve nad lahutati vanemate tüliderohke lahutuse tõttu. Charlotte ei ole kunagi Jayneʼile andestanud, et ta ei võidelnud nende lahutamise vastu.

Nii et kui Jayne saab teada, et nad mõlemad on pärinud vanaema rannamaja ja vanaema viimne soov on see, et nad renoveeriksid seda koos, tundub see Jayneʼile imena: viimane võimalus õde tagasi võita.

Algul Charlotte vaevu räägib temaga. Kuid aegamisi hakkavad mälestused ujumisvõistlustest ja sellest, kuidas nad ookeanile avaneva vaatega pööningukorruse magamistoas lugusid jutustasid, purustama müüri nende vahel. Fotode ja kirjade abil, mille vanaema on neile leidmiseks jätnud, hakkavad naised taastama mitte ainult kriuksuvat mahagonipuust treppi ja luitunud antiikset tapeeti, vaid ka oma suhet.

Kuid siis avastab Jayne, et Charlotte on tema eest varjanud südantlõhestavat saladust nende mineviku kohta. Kas ta suudab leida endas nii palju jõudu, et andestada õele ja hoida elus vanaema unistus õdede taasühinemisest – või on mõned haavad liiga sügavad, et paraneda?

Emotsionaalne ja meeltülendav lugemine õdedest, saladustest ja peresidemetest, mis hoiavad meid koos, ükskõik kui keerulised need ka poleks.