Õhuskõndija

19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus, Tartu. Fortuuna uulits, Ülejõe inimesed ja lojused, Emajõgi, mis igal kevadel üle kallaste tõuseb, vinavad rentslid. Aga õhus on mingi rahutus: elektriteatris saab näha elavaid pilte, raudtee on kätte andnud vabaduse niidiotsa ja taevas tõmbab õhku tõusma.

„Õhuskõndija” on kahe noore naise, Nora ja Magdalena iseendaks kasvamise lugu. Kas ma lendan liiga kõrgele ja päike sulatab vaha, millega tiivad mu seljale kinnituvad? Kas ma tahan liiga palju, kui tahan kõike? Kas inimesel tuleb valida maa ja taeva vahel? Kõhu ja südame vahel? „Õhuskõndija” on lugu sisemisest ja välisest julgusest, lugude ja kujutluse väest, iseolemise vabadusest, mis tuleb enesele välja võidelda. Armastusest, selle muutumisest ja ammendamatusest.

„Õhuskõndija” on Eva Koffi kolmas romaan. Varem on tema sulest ilmunud romaanid „Sinine mägi” (2017) ja „Kirgas uni” (2021). Ta on kirjutanud ka mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid.

Loe intervjuud Eva Koffiga Rahva Raamatu blogist, kus ta avab oma loomingulise maailma uksi, jagades mälestusi lapsepõlve lugemistest, kirjutamisprotsessi tagamaid ja inspiratsiooniallikaid.

Mart Juur soovitab: „Suurepärane romaan, meisterlikult kirjutatud, aitab maha raputada päevauudised ja muu mis ekraanide kaudu meie ellu tuleb. Ja muidugi on see lugu Tartu linnast Emajõe ja agulitänavatega.“