Nimed marmortahvlil

Albert Kivikas (1898–1978) on kirjutanud hulga romaane, mille seast on „Nimed marmortahvlil“ (1936) kahtlemata tuntuim. Võib-olla rohkemgi kui väärt lugu ise – eesti koolipoiste võitluse kujutamine Vabadussõjas – ja asjaolu, et tegu on vast õnnestunuima romaaniga sel teemal, on teose tuntust suurendanud selle erakordselt karm ärakeelatus Nõukogude Eestis. Sellest räägiti sosinal ja loeti salaja, teose kohale tõusis heroilise võitluse aura. Nõnda polnud see enam pelgalt kirjandusteos, vaid kultuurilis-ühiskondlik nähtus. „Nimed marmortahvlil“ on mitmeti autobiograafiline romaan, mis põhineb suuresti tõestisündinud lugudel. Romaanis on välja toodud omaaegne dilemma: milline pool valida, kas punased või valged? Sotsialism või rahvusriik? Töölisklassi vabadus või Eesti omariiklus? Erinevalt tänapäeva lugejast polnud tolle aja inimesel sugugi ilmselge, kumba eest võidelda. Milleks omariiklus, kui riigi kodanikud pole võrdsed? Suur osatähtsus on ka sõja mõjul noortele – esialgu arglikele ja eluvõõrastele poistele, kellest ükski ei jää puutumata sõja hävitavatest mõjudest.

„Nimed marmortahvlil“ romaani põhjal tehti 1939. aastal menukas dramatiseering, 1944 ilmus see soome keeles. 2002. aastal tehtud samanimeline mängufilm teenis iseseisvuse taastanud Eestis enim kinokülastusi kogunud eesti filmi au.

Albert Kivikas pärines maatöölise perest Viljandimaalt. Tartu kommertskooli lõpetanud noormees osales Vabadussõjas, 1920–1921 õppis Tartu ülikoolis ajalugu, keele- ja kirjandusteadust ning oli üliõpilasseltsi Veljesto asutajaliige. Ta tegutses mitmes ajakirjandusväljaandes, 1922–1923 toimetas Berliinis kultuuriajakirju, 1931–1934 töötas Päevalehe juures. Kivikas oli ka Eesti Draamateatri (1937) ja Estonia dramaturg (1938-1940). Aastast 1944 elas Albert Kivikas Rootsis.