Naised

„Ööbiku” ja „Nelja tuule” autori Kristin Hannahi romaan „Naised” on ühtaegu isiklik lugu pöördelisel ajal täiskasvanuks saamisest ja eepiline jutustus lõhestunud rahvast.

Ka naistest võivad saada kangelased. Kui kahekümne ühe aastane õeõpilane Frances (Frankie) McGrath neid sõnu kuuleb, saab ta otsekui ilmutuse. Lõuna-California päikeseküllases, idüllilises maailmas konservatiivsete vanemate kaitse all kasvanuna on ta alati uhkusega arvanud, et teab, mis on õige. Aga 1965. aastal maailm muutub, ja järsku söandab ta ette kujutada hoopis teistsugust tulevikku. Kui Frankie vend läheb teenima kodumaad Vietnamis, ühineb Frankie sõjaväeõdede korpusega ja hakkab käima venna jälgedes.
Frankiet, kes on sama roheline ja kogenematu nagu Vietnamisse võitlema saadetud mehed, vapustab sõjas valitsev kaos ja häving. Iga päev on elu ja surma, lootuse ja reetmise õnnemäng; siin sõlmitud sõprussidemed on tugevad, ent võivad hetkega puruneda. Sõjas kohtab ta nii õnneseeni, kangelasi, katkiseid kui ka kadunud hingi – ja muutub ka ise üheks neist.
Aga sõda on Frankie ja tema sõjaveteranidest sõprade jaoks alles algus. Tõeline lahing algab siis, kui nad jõuavad koju, muutunud ja lõhestunud Ameerikasse, kus neid ootavad ees vihased protestijad ja riik, mis tahab Vietnami unustada.

„Naised” on lugu ühest sõtta läinud naisest, aga heidab valgust kõigile naistele, kes julgevad vastu astuda kurjusele ning kelle toodud ohvrid ja pühendumus kodumaale sageli ununevad. See tugevatest sõprussuhetest ja vankumatust patriotismist rääkiv romaan on värvikas lugu meeldejääva kangelannaga, kelle idealismist ja vaprusest tule all saab kogu ajastu märk.

„Mitte kunagi varem pole sõjaromaan nii põhjalikult muutunud inimhinge looks.” – Delia Owens, „Kus laulavad langustid” autor

„See on kaunilt kirjutatud austusavaldus veteranidele, kes väärivad suuremat tunnustust oma uskumatute ohverduste eest.” – Bill Gates

„Üllatab ohverdustega, inspireerib kangelaslikkusega ... oluline ja ammu oodatud austusavaldus vapratele medõdedele, kes teenisid Vietnamis.” – Bonnie Garmus, „Keemiatundide” autor