Mäeküla piimamees

Eduard Vildet on läbi aegade peetud eesti kirjanduse parimaks realistlikuks proosakirjanikuks ja „Mäeküla piimamees” (1916) on tema tippromaan nii oma realistliku kujutluslaadi kui süvapsühholoogilise vaatluse poolest. 

Aastakümneid eestlaste kohustusliku lugemisvara sekka kuulunud romaan räägib vaesest talupojast Tõnust, tema vägagi tänapäevase suhtumisega naisest Marist ja rikkast mõisnikust. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Romaani teevad eriti nauditavaks Vilde loodud dialoogid, kirjeldusoskus ja metafoorid. Teose peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel see kunagi kooliajal kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi jagub. 

„Mäeküla piimamehest” valmis 1965. aastal režissöör Leida Laiuse käe all ka Tallinnfilmi mängufilm, kus peaosi mängisid Elle Eha, Jüri Järvet ja Ants Lauter. Eduard Vilde (1865–1933) sündis Virumaal Simuna kihelkonnas Pudivere mõisa kupja perekonnas. Pärast Tallinna kreiskooli lõpetamist 1882. aastal töötas ta mitme väljaande juures ajakirjaniku ja toimetajana. 

1905. aasta revolutsioonis osalemise järel elas Vilde peagu tosin aastat eksiilis. 1917. aasta mais naasis kirjanik kodumaale, 1919–1920 oli ta Eesti diplomaat ja saadik Saksamaal, seejärel vabakutseline kirjanik. Vilde oli nii Eesti Kirjanikkude Liidu kui ka Soome Kirjanikkude Liidu auliige ja 1927. aastal valiti ta Tartu ülikooli audoktoriks. Kirjanik suri 68-aastasena Tallinnas. Ta oli esimene, kes maeti Tallinna Metsakalmistule.